13.08.2011

Laupäevast mäletan vaid, et õhtul käisime Jänkuga väljas. Pärast koju minnes rääkisin temaga veel ka telefonis. Minust möödus mingi uhkemat sorti auto, kõrge. Pimedas ei suutnud ma isegi marki tuvastada. Äkki märkasin, et see jäi umbes 100 meetrit minust eemal seisma. Keegi astus sealt välja ja auto sõitis minema. Seisatasin, ei oskand mitte midagi teha. Üsna hirmutav oli, kuna see inimene seisis just kõige pimedamas kohas, lihtsalt seisis ja kõndis edasi-tagasi. Mul olid valikus: pime park (mis tundus veel hirmuäratavam), ilge ringiga koju minek, tagasi linna minek või otse edasi - koju. Võtsin südame rindu ja valisin viimase. Samas rahustasin end sellega, et mul olla käärid kaasas (einoh, pole vaja teada milleks mul neid muidu vaja läks) ja Jänkuga telefonikõne - ehk mu elukindlustus. Üritasin suure kaarega tundmatust inimesest mööda minna, kuid see ei õnnetunud. See inimene hakkas minu poole tulema ning kõrgete kontsade tõttu ei saanud ma ka eest ära kõndida. Mõtlesin, et saan südamerabanduse. Selleks tundmatuks oli Janek, kes polnud kohalik. Ta tutvustas end kiirelt ja aru saades, et noormees ei kujuta eriti ohtu, rääkisin temaga paar sõna juttu. Andsin talle oma telefoni numbri, tüüp kallistas mind :O :D ja liikusime mõlemad oma teed. :) Lubasin küll kohe Jänkule tagasi helistada, kui Janekuga räägitud, kuid enne seda läks mul telefon välja - aku sai tühjaks. Koju jõudes läksime üsna pea emaga jalutama. Kell oli päris palju ja isa polnud ikka veel kodus. Suht feil lugu oli, aga seda ma siia kirjutama igaks juhuks ei hakka. Jõudsime alles kella 1ks vms ? koju. Msnis rääkisin Jänkuga ja meenus, et olin lubanud talle helistada. Lisaks mitte helistamisele olid mul mõlemad telefonid välja lülitatud. Jänku oli juba üsna mures :S :) Vaesekene ! Tegelikult, kui ma oleks tema asemel olnud, oleks ma ka üsna mures olnud. Öösel helistas/ katsetas Janek ka mu antud numbrit. Rääkisin temaga nats juttu. Ja siis läksin magama.