15.01.2011

Õhtul vaatasin umbes poole kolmeni telekat . Kolmeks läksin magama ära. Hommikul sain juba üheksa äratust , nii unine oli olla. Kell kümme tuli vend meile järgi . Mantlit selga pannes avastasin, et olin unustanud oma nööbi ära õmmelda. Kiirelt jooksin niidi ja nõela järgi, kuigi vend oli üsna pahane, et ootama pidi. Teel Tartusse tuli ka isa teepeal vastu , nagu näha oli ta Eestisse jõudnud. Öösel oli veel Lätis olnud. Jõudsime siis haiglasse. Mõtlesime mida talle võtta, lõpuks otsustasime sokolaadikarbi ja lillede kasuks. Otsisime palati ülesse - oleksin tahtnud tagurpidi välja astuda . Vaatepilt oli üsna õudne, minu lõbusast vanatädist oli saanud nukker . Ta pilk peatus pikalt ühel kohal, varsti järgmisel. Lisaks oli ta igasuguste voolikute külge aheldatud. Õigemini öelda . . ta oli juba peaaegu nagu elav . . - saate aru küll . . . Läbi lillede küsides enesetunde järgi, ütles ta otse, et ega midagi head loota ei ole. :'( Püüdsin palatis siis pisaraid tagasi hoida . Ära minema hakkates kallistasin teda kõvasti ja läksin kiiresti palatist välja. Ei suutnud enam rohkem pisaraid tagasi hoida. Pähe lõid igasugused küsimused ,, Kas see oli meie viimane kohtumine? '' ,,Miks jumal nii teeb ? MIKS ! ? '' Proovisin kuidagi rahuneda, ei tahtnud autosse nuttes minna - venna pärast. Kuna emaga oli nii palju vaeva nähtud, ei tahtnud vend enam haiglasse tulla. Üleüldiselt ei taha vend kunagi haiglasse tulla. Enne haiglast ära tulekut nägime ka vanatädi meest ja pojanaist. Lõpuks tahtsin korraks siis ka poest läbi käia, teksasid oli vaja osta. Lisaks teksadele ostsin ka ühe pluusi. Hakkasime koju tulema. Enne Tartust välja sõitmist lendas meile harakas autole ette. Vend pidurdas siis kõigest väest, õrnalt läks harakas vist esiklaasile vastu. :/ Teepeal aga arutasime äriasju ehk siis kinnisvara jms. Koju jõudes oli ka isa juba kodus. Vanemad läksid siis linna ja ma hakkasin muusikat kuulama ja heitsin pikali - olin kuidagi väsinud. Mõne ajapärast tulid vanemad koju , sõin veidi ja läksin välja. Vähemalt saaks veidikesekski mõtted mujale. Läksime rivaali istuma. Seal oli mingi kahtlane rahvas ka, aga see selleks. Istusime ja rääkisime . Pärast käisime ka Selvust läbi . See kord panin siis mina peaaegu käna , ühele põlvele - nagu hakkaks abielu ettepanekut tegema . Kuna väljas oli üsna külm , liikusime kodu poole. Kodus sõin alles jäänud sokolaadi, praegu räägin juttu msni ja kuulan muusikat . Ja mõtlen temale . Jaanika on tõesti õigus , peagi on mul kõigest sellest juuksed hallid. Vägisi ajab nutma . :'( Jantsu räägib muide praegu head teksi msnis, isegi naerma ajas see :) Aga ma nüüd praegu lõpetan , ei taha sellest enam kirjutada. Mida varem ma magama lähen, seda vähem sellele mõtlen . Aga palun , kes te suitsetate, jätke see parem maha. Sellest ei tule mitte midagi head! ... aga jhm . . tsaoo siis . :)