Ärkasin seekord enne ema, kuna mõte vanatädist ei lasknud magada. Tegin siis hommikusi tegemisi. Sõime emaga koos hommikust ja seejärel kiirustas ema bussile, et ülikooli loengusse õigeks ajaks jõuda. Nii ma siis koju jäin. Panin rahuliku muusika mängima, kuna see aitab mul kõige paremini rahuneda. Mõtlesin, et teeks midagi, et mõtteid mujale saada. Sahtlist leidsin ma oma ammu aega tagasi ostetud CD ülesse. Seal olid peal võistlustantsu lood. Panin siis selle peale, et tuletada meelde tantsusamme. Alguses panin kohe oma lemmikloo - Andrea Bocelli - Besame mucho - rumba, meenus kohe, et see lugu oli ka filmis ''Moskva pisaraid ei usu'' (väga hea film). Tuletasin ka jive, sambat, cha cha cha-d meele ja paljusi teisi tantse. Vahepeal räägisin ka Annikaga (J.) msnis. Vahepeal tegin endale ka soengut. Kuigi lõpuks suundusid mõtted samma kohta tagasi. Mõtlesin siis helistada vanaemale, et kas on mingeid uudiseid, nii ka siis tegin. Lasin pikalt juba kutsuda, kuid keegi ei vastanud. Hakkas juba imelikuks minema. Mõtlesin, et .. mis nüüd lahti? .. ega ometi vanaemaga nüüd midagi ole .. . Äärepealt oleks riided selga pannud ja vanaema/venna juurde läinud vaatama. Aga õnneks siis võttis vanaema just toru. Vanaema rääkis, et ta oli all korrusel ja küttis ahju. Pärisin vanaemalt vanatädi kohta. Ta teadis öelda, et Aime olevat uuringutel neljapäevast saati ja ta helistavat ise meile, kui uudiseid on. Rahustasin vanaemat, et ta ei muretseks, pärast juhtub veel vanaema endaga midagi, suurest muretsemisest. Endal tegelikult juba nutu maik silmis. Vanatädil võib olla kopsuvähk. Jälle vähk - miks ?! .. Mu emal oli alles mõned aastad tagasi vähk .. see oli kohtav, ma ei oleks teadnud, mida ma teen kui asi oleks halvasti lõppenud.Käisin kirikus jumalat salaja palumas, et emaga midagi ei juhtuks. Ja need ravid, kohutav .. isegi oma surmavaenlasele sellist asja ei sooviks. Sellest ajast peale ma ei taha haiglaid mitte näha ka. Kiiritus ja keemia ravidest oli seal vastik hais, mis ajas südant pahaks lausa. Peale operatsiooni ei jõudnud ema isegi voodist ülesse tõusta - lisaks veel ravid. :'( Ma veetsin terve oma suve ja paar kooli kuud osaliselt ema juures Tartus. Kooli sai vahepeal pandud põhjuseks haigus ja vahepeal kodused põhjused. Vend sõitis ka iga päev peale tööd Tartu ema juurde. Viis hommikuti ravidele jms. See kohutavaim asi elus vist, enne surma. Proovisin koolitöödega ka samas järjepeal seista, kuigi sel hetkel oli nendest suht suva - ainult ema soov pani mind õppima. Õnneks oligi mul minu vanatädi, kes hoolitses minu ja ema eest. Vanatädiga sai ka vahepeal koos kinos käidud, kui emal parem oli. Ta oli mulle kui teiseks vanaemaks. Ja nüüd jälle selline asi. Miks minu elus peab olema nii palju kurbi asju. Isal viinaviga, vanaema haigus (mina pidin talle abi kutsuma), ema haigus ja nüüd siis vanatädi. Ja ta enda laps pidi soome kolima, et juhul kui tal vähk on, siis peaksime meie teda abistama. Ja palju muud jama. See kõik on nii KOHUTAV! Alati olen proovinud kõigi ees head nägu teha, et teised aru ei saaks, et midagi halvasti on. :( Aga suundume nüüd tagasi paremate asjade poole. Õhtu poole läksime Annikaga (J.) õue. Nägin linnas ka Jantsut ja Annikat (K.). Linnas sai palju nalja, mingi memm soovitas meil võtta selveris tasuta Celbes ( oli vist) ajakirja. Tänu Annika (J.) hullusele me seda ka tegime. :D Annika otsis kataloogist endale meest, kuid valitul polnud alakeha - siis tuli talle see juurde otsida. Veel sai palju nalja, kuid kui ma sellest kõigeks kirjutaks, siis selleks läheks vist pool aastat. Jõudsime siis umbes sauna sillani ja pargist tuli meile vastu tuttav kuju. Kuna Annikal ja tollel teisel oli ühine kodutee, mõtlesin ma, et mis ma noori ikka segan. Luiskasin kokku, et ma pean koju minema, ja mul siit otsem. Hea, et Annika ei mäletanud, et ma emale selverisse vastu pidin minema. Nii ma siis läksin teist kaudu selverisse. Võtsime toidu ära ja tulime koju. Isal olid puud juba laotud. Ajaa, mul läks täitsa meelest juba, et meile toodi puid. Vend käskis mul neid laduma hakata, aga õnneks tuli just isa koju ja ütles, et saab isegi hakkama - nii siis ma sain õue minna. Kodus sõin veidi ja tulin arvuti. Praegu kirjan mõlema Annikaga. Annika (J.) tahab juba hirmsasti lugema hakka mu tänast, et ma siis teen kiire lõpu. :D
Homme lähen ma Tartu. Õnneks läheb vend koos elukaaslasega maale ja siis me saame emaga autoga. Alguses olen vist emaga loengus kaasa - loodan, et seekord midagi ei küsita. (Eelmisel korral, kui ma rahuliku raamatut lugesin, hakkas lektor minu käest arvamusi küsima, teiste õpetajate juuresolekul - toretore oli :D). Käime ka Aimet haiglas vaatamas. Ja eks homses postituses kirjutab mis sai.
Tsauu ! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar